Eksponaate Rakke Koduloomuuseumist

Ahjuroop Roop   ehk   ahjuroop   on pika või lühema varrega, tavaliselt täis metallist   tööriist . Roopi kasutatakse hõõguvate või   põlevate   materjalide   liigutamiseks   tulekoldes , et need paremini põleksid, ja   ahjust   süte väljatõmbamiseks. Ahjuroobi alumine osa on sepistatud 2...5 sentimeetri laiuseks ja 10...30 sentimeetri pikkuseks ning kuni 5 mm paksuseks sirgeks leheks ja on selle osa ulatuses täisnurga all kõrvale keeratud. Varre teises otsas on tavaliselt rõngas, et roopi oleks mugavam käes hoida ja üles riputada. Valmistatakse ka roope, millel on metallvarre jätkuks puuvars. Kaminaroobiks kutsutakse väiksemat ahjuroopi. Kaminaroobid on tihtipeale kunstipärasemalt sepistatud.

Foto: Gerry-Rego Lepik (lõigatud) Hang Hang ehk hark ehk vigla ehk vigel on tööriist. Hangud jagunevad heina-, sõnniku-, kartuli- ja aiahangudeks. Sammalt ja turvast saab ka hanguda. Hangud on kolme- ja neljaharulised. Neljaharulised on rohkem sõnniku tõstmiseks, kolmeharulised rohkem heina ja põhu tõstmiseks. Kui teist võtta ei ole, siis võib neljaharulise hanguga ka heina ja põhku hanguda, aga kolmeharuline on kergem. Kolmeharulise hangu peale jääb jällegi sõnnik halvemini pidama. Vanasti oli ka kahe haruga hangusid linakubude tõstmiseks. Kartulihangudel on palju harusid ja igaühe otsas on nupp, et haru kartuli sisse ei läheks. Varem valmistati hang sobivalt kasvanud harulisest puust. Tänapäevased hangud on metallist, hanguvars puidust või metallist. Puidust vars on märksa kergem, aga vähem vastupidav. Heinahang  on heinatööriist. Sellel on kolm-neli hanguhaara ehk hangupiid: kaks-kolm alumist ja üks peal keskel. Haarad moodustavad endi vahel tühemiku. Vahel on heinahangul all ka kol

  Foto: Gerry-Rego Lepik (lõigatud) Foto: Anabel Mattisen Märss Märss   on kasetohust  või niinest  punutud seljakott , mille kotiava sulgeb kolmnurkne allakäänatav osa (nimetatakse lakaks); selle kotiga kanti toitu (nt leiba  ( leivamärss ,  leivakott )) . Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Märss

Foto: Gerry-Rego Lepik (lõigatud) Rangid Rangid  (Lõuna-Eestis taosed, taosse) on  hoburakendi  osa, hobuse kaela ümber asetatav ja õlgadele toetuv puidust "krae", mille külge kinnituvad  aisad  ning mis kannab hobuse veojõu üle veovahendile. Rangid koosnevad   rangipuudest , sisemisest polsterdusest ja kõrvadest, mille küljes on  rangiroomad  - nahast silmused, mis kinnitatakse aiste külge. Rangipuude ülemised otsad on ühendatud rihmade või metallist liigendiga. Alumised otsad (nn  rangirinnus ) võib olla kinnine või rihmadega kokku tõmmatav. Range hoiab hobuse kaelas õigel kõrgusel  sedelgas .

Foto Lorette-Iiris Riivik Hobuserauad Hobuseraud on hobuse kabja alla löödav kaarjas raud, mille eesmärk on vähendada hobuse kabja kulumist. Vanimad hobuseraualeiud Eestis on 11.- 12. sajandist. Kodused tööhobused oli mõnikord veel 19. sajandilgi rautamata, kuid pikematel sõitudel ning talvel pidi hobune olema rautatud. Euroopas oli laialt levinud arvamus, et hobuseraud toob õnne. Sama uskumus oli ka Eestis, leitud hobuseraud naelutati ukse kohale seinale. Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Hobuseraud

  Kirjutusmasin Kirjutusmasin leiutati umbes Teise Maailmasõja ajal (Aastal 1575), ning leiutajaks oli Itaalia prinditegija Francessco Rampazetto. Seda muidugi arendati ja arendati paljude leiutajate poolt nagu, Hendry Mill aastal 1714 kes on pärit Suur Brittaniast, Itaalane Agostino Fantoni ja paljud veel! Esimene kirjutusmasin sai tuntuks aastal 1874, kui kontorites hakati  vähe haaval neid kasutama alates 1880-da keskel.   Seda võeti kiiresti kasutesele ning sel ajal hakati kasutama igal pool. 1980daks aastaks, oli kirjutusmasinaid igas kontoris. Peale 2000dat aastat, hakati kasutama arvuteid ning trükimasinad vähepeale unustati. Pilt: Rakke Muuseum  Info link:  https://en.wikipedia.org/wiki/Typewriter

Kangasteljed Kangasteljed   ehk   kangaspuud   ehk   kangasjalad   (ka   teljed ,   maateljed, lihtteljed ; Lõuna-Eestis ka:   peeled,  Võru murdes  peele (mitmus) ) on seade   kanga kudumiseks   käsitsi. Kangastelgedele veetakse lõimelõngad ning nendesse kootakse lõnghaaval koelõngad.

Lõngaviht Lõngaviht   on teatud korrastatud viisil harilikult   haspli   abil kokku keeratud pundar   lõnga . Samasugusesse puntrasse saab keerata ka   niiti ,   tamiili ,   paela ,   nööri   ning peenemat   köit ,   trossi   ja   traati . Lõngavihis, eriti aga tokiks kokku keeratud lõngavihis olev lõng ei lähe transportimisel ja hoiustamisel nii kergesti sassi. Samas on seda võimalik hõlpsasti töödelda, näiteks pesta, värvida ja kuivatada. Enne lõnga kasutamist keritakse see lõngavihist enamasti ümber lõngakerasse, väiksemasse, lõngakera sarnasesse tokki, või poolile. Vanasti kasutati lõngavihi lahtikerimiseks kerilaudu, mis paigaldati püstsele kerijalale. Kerimisel kasutati abivahendina niksi.

Niks Niks   (ka   (lõnga)viiul , nikats) oli endisaegne   lõnga kerimisel kasutatud abivahend, mis kaitses kätt.  See oli puust, harva luust pulgake pikkusega 10–15 cm. Niksi mõlemast otsast umbes 1 cm kaugusel oli tehtud sisselõige. Pulga südamik oli otsast kuni sisselõikeni õõnestatud ning sealt jooksis lõng läbi.

Kangareha Kangareha   ( murdekeeles   ka   käärisuga ,   käärsuga ,   põhjaeesti murdes   reekamm ) oli   kangakudumisel   kasutatud hõredate puu piidega   (vahed 2–3 cm) 1,2–1,5 m pikkune   suga . Kangareha hoidis piide vahele jaotatud lõngad lõimepakkudele keeramisel (ülesvedamisel) ühtlaselt laiali. Teda hakati ulatuslikumalt kasutama 19. sajandi lõpus . Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Kangareha

Foto: Leelo Ambos Suga Suga  ( kirderanniku murdes   piird ) on  kangaspuude   osa, mis tagab kanga lõime lõngade ühtluse ja võimaldab koelõngasid valmiskanga osa vastu kinni lüüa .  Suga koosneb kahest, otstest kangasõlgadega   ühendatud   peelest   ehk raamist (pikkus 80–100 cm) ja nende vahele kinnitatud puust   piidest   (pikkus 8–12 cm).   19. sajandi   lõpul tuli kasutusele   vask piidega suga, millel oli pikkust kuni 125 cm.  Soa pikkust ja laiust arvestati  pasmastega m is olid tähistatud piide ümber põimitud pasma- ehk võrkelõngaga. Hõreda tihedusega pasmas oli harilikult 10–15, keskmises 16–20 ning tihedas 21 ja enam pasmast. Soa tihedust märgitakse tänapäeval numbriga, mis näitab piide arvu 10 cm-le . Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Suga

Kerilaud Kerilaud  (ka   keripuu ) oli puust seadeldis  lõnga vihist   kerimiseks. Kerilauad koosnesid püstse kerijala otsas oleva telje (naga) ümber pöörlema pandavast kahest ristatud lauakesest. Kerilaudu kinnitati ka pingile või puupakule. Lauakeste otsas olid augud, millest läbitorgatud pulkadele kinnitati lõngaviht, mis keriti kerra või poolile. Igas harus oli mitu auku, et pulki saaks vastavalt vihi suurusele ümber paigutada . Ristkerilauad koosnesid kahest ristpuust horisontaalse puust tiivikuga, mis toetus jalale. Püstkerilaudade pöörlevad rullikud olid paigaldatud kinnisesse raami. Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Kerilaud

Foto: Elisabeth Tälli Vokk Vokk on ketramisriist. Jalaga või käega ringi aetav hooratas paneb pöörlema heiet lõngaks  keerutava ja lõngajooksu reguleeriva lühi  ning värtna  ehk pooli, millele koguneb valmis lõng . Eesti linnades hakati vokiga ketrama 16. sajandil, taludes 18. sajandil. Tüüpiline Eesti vokk on kaldvokk, mille põhiosad on kinnitatud kolmel jalal kaldu seisvale pingile. Harvemini on kasutatud püstvokki. Allikas:  http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/vokk3

  Vart Vart,  120–170 cm pikkune, kõveraks kasvanud või painutatud puust viljapeksunui, koodi eelkäija. Oli kasutusel 18.–19. sajandil. Viimati kasutati varta 20. sajandi algul Lääne-Eestis ja saartel. Allikas: Wikipedia.com

  Ka moldpill, roikapill, kaikapill, psalmodikon, laulupill, laulukannel ja laekapill on vibupoognaga mängitav moldja kõlakasti ning pügalalise sõrmlaua ja ühe keelega pill. Pilli konstrueeris rootsi pastor Johannes Dillner 1829 aastal monohordi ja hummeli põhjal rootsi koolides laulmise õpetamiseks. Psalmodikoni nimetusega levis see kiiresti ka talurahva seas vaimuliku muusika saatepillina, mida kasutati nii vaestes kogudustes ja koolides kui ka koduste palvetundide ajal. Pill levis ka baltimaadesse. Leedus tuntakse mollpilli nimetusega manikarka. Lätis leiutati sellest kahe keelega variant, mille nimi on giga. . Rakke muuseumis asuv pill on olnud ühe varasema Rakke Kooli juhataja Priidik Brehmi oma ja selle pilliga õpetati juba üle saja aasta tagasi Rakke Kooli õpilasi laulma. Pilli taastas pillimeister Mihkel Soon. Taastatud pilli kasutatakse ka Rakke Kooli muusikatundides rahvapillide õppimise juures. Foto: Kristel Kitsing  Üks  helinäide  mollpillide ansambli musitseerimisest .  (

  Rauts Rauts ,  ka Läti vikat, iiroots, lühikese varrega (50–70 cm) vikat, millega lõigati vilja. Teises käes hoitava väikese rehaga tõmmati kõrred koomale. Oli kasutusel Baltimail ja Põhja-Saksamaal. Levis Eestisse Lätist. Allikas: Wikipedia.com

  Krihvel ja Tahvel Krihvel   oli 19. sajandil ja 20. sajandi alguses koolides kasutatud  pliiatsikujuline kiltkivist   kirjutusvahend .  Igal õpilasel oli kirjutamiseks krihvlist ja puitraamis kiltkivist tahvlist  koosnev kirjutuskomplekt . Tahvel oli ka 19. sajandil ja 20. sajandi alguses koolides kasuta tud  n elinurgakujuline ''vanaaegne vihik''. Foto: Anabel Mattisen

  Foto: Kerli Kalmus Lass Lass  (Lääne- ja Kesk-Eesti murdes punts, Saaremaal lähker) on väike puunõu, millel on mõlemas otsas ümmargused põhjad ja küljel prundiava, lisaks väike õhuauk. Lassi küljes on seljas kandmiseks ka kandenöör. Lassi kasutati piima, õlle või taari kaasavõtmiseks teele või tööle . Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Lass

  Äke Äke on paljude pulkadega (piidega) riist mulla kobestamiseks pärast kündi, külvijärgseks seemendamiseks ja vilja pealtharimiseks kasvuajal. 20. sajandil üldkasutusele tulnud täismetalläkete kõrval püsisid varasemad äkketüübid (karu-, pakk- ja raamäke) kasutusel veel üsna kaua, peamiselt kartuliharimisel. Allikas:  https://e-koolikott.ee/oppematerjal/13652-Eesti-talumajapidamises-kasutatud-tooriistad-EVM

  Foto: Anabel Mattisen (lõigatud) Leivaastja Leivaastja on ülespoole veidi kitsenev või silindriline suur kaanega laudnõu, harilikult kolme jalaga. 19. sajandi lõpul võeti kasutusse senise leivaküna asemel. Allikas:   https://e-koolikott.ee/oppematerjal/13652-Eesti-talumajapidamises-kasutatud-tooriistad-EVM

Foto: Kristel Kitsing (lõigatud)   Kraasid Kraasid on villa kraasimise (kiudude lahutamise, puhastamise, ühtlaselt kohevaks tegemise) riist. Eesti talurahvale said omaseks 17. sajandist. Kraasid on kaks puust nelinurkset käepidemega lauakest, mille üks külg on kaetud nahaga, mida tihedalt läbistavad ühepikkused traatkonksukesed. Villa kraaside vahele korduvalt tõmmates saadi piklik heie, mida kedrati. Allikas:  https://e-koolikott.ee/oppematerjal/13652-Eesti-talumajapidamises-kasutatud-tooriistad-EVM

  Sari Sari oli tuntud paljude Euroopa  rahvaste juures, Eestis oli ta peamine riist vilja puhastamiseks. Saride kodutöönduslik tootmine arenes meil 19. sajandi  jooksul Avinurmes, Hiiumaal, Nõval.  Sarja läbimõõt oli 1–1,5 meetrit, selle kere painutati õhukesest haavalaastust , mõnikord valmistati vitspunutistega  puuvõrudest (eriti Saaremaal ). Põhi punuti lõhestatud toominga-  või sarapuu  okstest, aga ka pajuvitsadest . Sari riputati tuulamiseks üles rehealuse  värava kohale. Selleks kasutati Põhja-Eestis  sarjale külge pandud 3–4 harulist vitstest või nöörist sanga. Lõuna-Eestis  oli sarja kere küljes kaks loogakujulist kõrva. 20. sajandil  valmistati ka neljakandilisi sarisid, millel oli lauast küljed ning traadist põhi.  Kõlka- ja  agana segu tuulamiseks oli suurem   hõre  sari   (ka   kõlkasari ,   läänemurdes   põppesari , Saaremaal   kurn ), mille põhjasilma läbimõõt oli 7–10 cm. Väiksem   tihtsari   (ka   paks  sari ) oli puhtama vilja tuulamiseks. Selle põhi valmistati   va

Linahari Linahari on ropsitud linade sugemise riist, olnud kasutusel kogu Euroopas. Umbes 75 cm pikkune laud, mille kummaski otsas on neljakandiline 3–5 cm pikkuste metallpiidega padi ehk pesa, üks hõredam, teine tihedam. Neist linapeod läbi tõmmates eraldati takud peenemast kiust. Allikas:  https://e-koolikott.ee/oppematerjal/13652-Eesti-talumajapidamises-kasutatud-tooriistad-EVM

  Pastlad Pastel  on ühest pargitud  või parkimata nahatükist  tehtud kerge konsata jalanõu , mille servadesse on tehtud augud ehk tärkmed paelte läbitõmbamiseks . Foto: Anabel Mattisen (lõigatud) Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Pastlad

  Foto: Anabel Mattisen (lõigatud) Viisud Viisk  (mitmuses: viisud) on 2–3 cm laiustest puukoore  ribadest valmistatud ilma sääreta  tööjalats . Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Viisud

Foto: Anabel Mattisen (lõigatud) Koot Koot on endisaegne viljapeksuriist, mis koosneb pikast varrest ja selle otsa liikuvalt kinnitatud nuiast ehk kolgist. Oli laialdasel tuntud Euroopas ja Ida-Aasias. Enne koodi tarvituseletulekut kasutati Eestis ühest puust koosnevat varta.   Hiljemalt 17. sajandist hakkas koot varta välja tõrjuma. 19. sajandil oli koot levinud laialdaselt kogu Eestis. Koodiga peksti enamasti rukist, Kagu-Eestis ka suvivilja. Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Koot

  Vikat Vikat   on tööriist heina ja teravilja mahalõikamiseks ehk niitmiseks. Vikatil on umbes 50–90 cm pikkune, tagant laiem ja eest teravikuks kitsenev kergelt kõver sepistatud terasest lõiketera ning umbes inimesepikkune vars (lüsi), mis on traditsiooniliselt puidust (tänapäeval võib see olla ka metallist või plastist). Tera kinnitatakse varre külge metallvitsa ja puidust kiiluga, moodsatel vikatitel ka kruvidega või poltidega klambri abil. Puitvarre külge kinnitades on vastupidavuse jaoks oluline et klamber haaraks ümber võimalikult paljude puidukiudude ja suruks varreotsa tihedalt vastu vikatitera kinnituslaba, nii et sel poleks vähimatki võimalust loksuda. Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Vikat

Foto: Gerry-Rego Lepik (lõigatud)   Sirp Sirp on tööriist teravilja ja rohu (heina) lõikamiseks. Sirp on üks vanemaid lõikusvahendeid, neoliitikumi maaviljeluses kasutati tulekivist teradega sirpe. Ta koosneb eest kitsenevast, kaarjast kõverast terast ning lühikesest puust käepidemest. Rohusirbid on lühikesed, kuid väga kõverad. Muinaskreeklastel oli sirp maaharimise sümbol ning seetõttu ka Demeteri atribuut. Sirp ja vasar   on talurahva ja proletariaadi liidu sümbol. Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Sirp

Foto: Teele Vunder   Leivalabidas Leivalabidat kasutasid peamised küpsetajad kes küpsetasid leiba, (mujal maailmas) pitsat ja muud sellist kraami mida sai ahjus küpsetada. Kasutati aastatel u 1850-1990. Enneaegsed leivalabidad olid puidust, kuid need võisid tekitada suurt tulekahju, siis hakati kasutama metallist leivalabidat. Allikas:  https://en.wikipedia.org/wiki/Peel_(tool)